Siim: Seiklusretk Expedition Estonia mööda Eesti kõnnumaad on kõike, millele nimi vihjab- seiklus, retk ja eikellegimaa. Vähem kui kahe ööpäeva jooksul toimunu annab kirjatöö materjali mitme lehekülje jagu, kuid ühe kindla episoodi välja toomine oleks ilmselt teiste juhtumite vastu ülekohtune. Kogu selle seiklemise mõte pole ainult ümbritseva looduse ja tehismaailma, vaid ka iseenda avastamine. Milline mina ja mu võistkonna liikmed siis tegelikult ka väsinuna-näljasena-valutavana on?! Kas sleepmonster on päriselt ka olemas? Kas parkla märk keset inimtühja raba on asjakohane (väljavõte teise võistkonna tähelepanekutest)? Kas on olemas sääsetõrje, mis päriselt ka aitab? Mu kodumaa on tõesti nii ilus vä? Nii palju küsimusi, kuid meie õnneks leidub neile ka vastus eelnevalt nimetatud seiklusretke näol. Mis seal ikka – ilmselt on need vastamata jäänud küsimused enese või maailma kohta põhjuseks, miks meietaolised ikka ja jälle end loodusjõudude või siis ekspeditsiooni korraldajate (või mõlemate) poolt kiusata lasevad. Osavõtu jaatavat otsust lihtsustavad suurepärane toiduvalik Tactical Foodpacki salvest ja vingelt läbi mõeldud checkpointide asukohad Expedition Estonia läbiviijate poolt. Seega üks on kindel – järgmine kord näeme!
“Kas on olemas sääsetõrje, mis päriselt ka aitab?“
Sille: Kui Rain kirjutas, kas tuleksin tiimi, siis esimene mõte oli: “Vau, jah muidugi”, aga ega seda ei saanud ju kohe öelda – nagu ikka tark ei torma ja mõistus tahab ka alati ikka oma sõna öelda. Õnneks seekord ei lasknud mõistusel domineerida ja sai oma “jah”-sõna öeldud siiamaani minu kõige ägedamale seiklusele, mida kogenud olen! Expedition Estonia lühidalt minu silmade läbi:
Ekstreemsust olen alati armastanud ja esimese rattaetapiga sai seda täiega – kihutamine pimedas asfaldil, kihutamine kaelani rohu sees, kihutamine tolmavatel kruusateedel, turnimine järsakute peal punkte võttes ja siis üks väike ülepeakaela lendamine öösel heinamaal. Üks imelisemaid hetki oli kindlasti päikesetõus Kiviõli tuhamäe tipus – vau! Aeg lihtsalt lendas sellel esimesel ööl. Siis tuli ülimõnus jahutav varahommikune ujumine Aidu karjääris, mis on samuti hetk, mis eredalt meelde jääb. Edasine jalgsi kiviklibu peal jooksmine polnud küll kõige meeldivam, aga see-eest huvitav. Õrn pettumus väikese ajalise trahvi pärast oli ka, sest saime veidi teistmoodi aru liikumise trajektoorist. Minule kindlasti kõige kurnavam etapp, sest öine energiadefitsiit andis kõvasti tunda ja söök ei tahtnud ka enam alla väga minna. Kohe kui ratta peale tagasi sain, läks olemine jälle tagasi endiselt rõõmsaks. Palavusega karjäärides seiklemine ja lõpututel tolmavatel kruusateedel kihutamine oli ka omaette elamus. Mitte, et seda nautinud poleks, aga niisama ilmselt seda kunagi ei teeks.
“Meid päästis koostöö, mis meil oli lihtsalt super, sest kõik olid kuumusest juba räsitud, aga siiski suutsime paika panna oma asukoha ühe väikese oja ja järve järgi ning otsustasime, et me leiame need punktid, no matter what… ja pruunikas rabavesi pole ka kunagi nii hästi maitsenud kui siis!“
Väga kihvtiks kujunes üks tehniline lõik, nagu olümpiakrossi harrastaks, kus eksimisruumi väga polnud ja seisma ei saanud ka jääda. Järgmine vahetuspunkt oli kui õnnistus. Sealt edasi aga hakkas juhtuma… läksime rappa nr 1 ja kui varasemalt mingisugust tõsist eksimist rajal polnud, siis isegi kui kasutasime kõik neljakesi kompasse, ei leidnud me punkte üles. Päris pikk seiklemine ikka oli! Ja kui esimesed punktid lõpuks leitud, siis läks veel raskemaks – kuumus, parmud, sääsed jne, ning energiadefitsiit hakkasid oma tööd tegema. Mingi aeg olime esimesest rabast väljas… Mõned märksõnad: metsasihid, muda, Red Bull, kruusateed, heinamaa ja siis tuli mu kogu seikluse üks lemmikosa – läksime rappa nr 2 ehk siis läksime otsima punkte, mis Expedition Estonia sneak peak videos olid ehk siis rabas, kus oli väga palju laukaid. Ja no me ikka eksisime täiega.. täiesti lootusetu tunne oli vahepeal ja tulid mõtted, et kas saame sealt rabast üldse välja! Meid päästis koostöö, mis meil oli lihtsalt super, sest kõik olid kuumusest juba räsitud, aga siiski suutsime paika panna oma asukoha ühe väikese oja ja järve järgi ning otsustasime, et me leiame need punktid, no matter what… ja pruunikas rabavesi pole ka kunagi nii hästi maitsenud kui siis! Kui laugaste kujude järgi esimese punkti kätte saime, siis oli ikka superhea tunne ja selle raba osa tegi veelgi erilisemaks imeline päikeseloojang. Rabast väljas, saime veel pingutada enne kui vahetusalasse jõudsime. Oli palju sääski ja läks ka järjest pimedamaks. Väga valus oli juba joosta ka. Jooks-kõnd meetod kasutusele ja let’s go! Oli põnev jõesängis seiklemine koos nahkhiirtega.
Enne kanuud telkimise osa ma pigem üldse ei kommenteeriks… darkzone = nightmare, sest see oli minu jaoks kui õudus kuubis – ei tekki, ei patja, ei kuivasid riideid, ainult kilekas ja hõbedane õhuke tekk, mis ümber tõmmata ja valutav keha. Ja külm oli ka, lisaks kimbutasid ebameeldivad mõtted juba sellest, et need läbimärjad riided ja sokid tuleb paari tunni pärast sama targalt selga tagasi panna. Kell sai 3 ja tore, pääsesin telgist. Red Bull sisse ja kui sai märgade riiete peale lisaks vesti, siis hakkas juba soojem! Imeline päikesetõus koos luigeperede ja uduga Narva jõel oli samuti super! On mida meenutada! Väike pettumus tuli pärast kanuud, kui saime teada, et ei saagi jälle rappa minna.. Aga mis seal ikka, viimane rattaetapp ja oligi kõik! Lõpp läks kiirelt ja isegi finišis oli nagu tunne, et lõpp oli liiga lihtne! Kokkuvõttes super-super-super – mul on üliheameel, et sain sellest seiklusest osa ja veel millise üliägeda tiimiga! Kõik klappis!
“Tiimi vaates sujus kõik ideaalselt. Siim, Sille ja Kaspar on superkombo, kellega lahingusse minna. Võistlusrada oli mitmekesine ja hästi ette valmistatud. Mis salata, eks meiegi valmis!”
Rain: Varasemad ultrad, erinevad „tervisespordikatsumused“, ettevalmistus ning eelmise aasta Tactical Foodpack Expedition Estonia ristsed on karastanud piisavalt, et lihtsalt minna ja paugutada ära ka selle aasta Expedition klassi võistlus. Ettevalmistusel oli teada, et peab rohkem harjutama metsaorienteerumist ning et rattasadulat tuleb tagumikule rohkem nuusutada anda. Kui Tactical Foodpack meie tiimile õla alla pani, muutus asi lausa priimaks. Mine ja lihtsalt tee oma asi ära! Super värk! Tiimi vaates sujus kõik ideaalselt. Siim, Sille ja Kaspar on superkombo, kellega lahingusse minna. Võistlusrada oli mitmekesine ja hästi ette valmistatud. Mis salata, eks meiegi valmis! Õnneks on nii, et mida rohkem ratast ja kanuud, seda lihtsam on liikuda. Vähemalt minule. 170 km Põhja-Soome ultrajooks või 100 km Kreeka Olümpuse trail run tapsid rohkem. Aga siiski… ka Expeditioni käigus saime kõik mingil hetkel korraliku tala. See oli ette teada ning olime selleks valmis. Õnneks läks kõigil raskeks erinevatel hetkedel – seega jagasime rollid kibekiirelt ringi ning toetasime piinlevat kaaslast, et ta taastuks. Tiimikoosolekul prognoosisime oma finišiks ca 27 h ning olime kindlad, et Dark Zone’i ei jää. Panime korralikult nitrot alla ning suuri eksimusi ei teinud (va rabaetapi alguses 1. punkti võtmisega). Siiski tuli lõppajaks ca 35 h. Pole viga, sest ka võitjad tulid ca 7 h kauem, mis kinnitas, et rada oli retsilt raske ja nõudlik. Au korraldajatele! Sai perra kaetud paigad, mida ihu ja silm varem näinud ei olnud! „Katsume“ Siimuga võitlustel piire, mis meid ühel hetkel murrab! Expedition Estonia oli küll pikk, kuid tegelikult nauditav. Oli tore pidu! Järgmiste seiklusteni!
Kaspar: „Raju üritus oli! Panime puusalt ja soojenduseta. Millal järgmine start on?”
2023.a. võistlus toimub 30. juunist – 2. juulini. Võistlusrada kulgeb Sakala ja Nurmekunna muinasmaakondade piirkonnas ehk tänapäevasel Viljandi-, Pärnu- ja Järvamaal ning on ca 230km pikkune. Teele jäävad kaunid inimpuutumatud metsad ja rabad, aga ka põnev kultuurmaastik ja erilised looduse üksikobjektid. Rada ei ole tähistatud – see läbitakse kaardi järgi osalejate omal jõul, nõul ja vastutusel ilma kõrvalise abi ja motoriseeritud abivahenditeta. Rada jaguneb jalgsi, jalgratta- ja veesõidukiga läbitavateks etappideks. Teekonnal tuleb läbida kaardil näidatud kontrollpunktid, millede vahel on konkreetne liikumistee iga võistkonna enda valida. Kontrollpunktide asukohad ja täpsemad juhised avaldatakse osalejatele vahetult enne ekspeditsiooni. Teekond viib välja kujunenud liikumisradadelt puutumatule, raskemini läbitavale maastikule (ka radadeta), mis teeb sellest tõelise kõnnumaa ekspeditsiooni. Kõva kattega teid saab kasutada minimaalselt. Ennustatav kiireim aeg sportlikul non-stop raja läbimisel on ca 20 tundi, kuid rada on avatud kuni 40 tundi, seega on seda võimalik läbida ka rahulikumalt ja puhkepausidega. Expedition Estonia ei ole pehmodele. Ainuüksi selle raja läbimine on üks raskemaid füüsilisi ja vaimseid väljakutseid, mis on võimalik endale Eestis esitada. Et võita, pead aga olema eriliselt kõvast puust, nutikas ja ekstreemselt vastupidav…
Pealtvaatajatel on võimalik võistlusele kaasa elada stardi- ja finišialas ning etappide vahelistes vahetusalades. Samuti toimub kogu retke vältel kõikide osalejate reaalajas GPS jälgimine.
Registreeru siin: https://expeditionestonia.com/